"Elvis oli kapis!" on sürrealistlik näidend. Tavalised olukorrad ja sündmused on ühendatud unenäolistesse seostesse. Tekib korrastatud, olmetäpne, ent hallutsinatsiooni taoliselt hargnev fantaasiapilt. Vadi on öelnud, et näidendites on talle oluline olnud alal hoida üht "une tunnet": kõik on üks, elavad ja surnud ja unenäod. Pole mõtet uurida, et mis on päris ja mis mitte - kõik on on ju päris. Seejuures peab aga näidendis endas olema selge struktuur, tegelaste areng, sündmused. Kõik see on pööraselt naljakas: Elvise majamuuseum. Seal töötavad kolm Elvis Presleyt. Kes on kõik muidugi päris Elvis Presleyd. Võibolla kunagi olid nad keegi teine, aga praegu on nad Elvised. Ühel ilusal päeval astub aga nende riidekapist tuppa kodanik S, kes on unustanud, kes ta on, mis tööd ta aastaid tegi, ja üldse kõik, mis talle kunagi nii tähtis oli. Aga kas talle ongi üldse midagi meelde tulla? Ehk ongi nii lihtsam, sest siis ei pea tundma süüd, et ta elab kellegi teise elu? Või on teda aastaid oodanud üks naine, kes teab, kes ta on ja olema peab. Ja kui see viimaks teada saada, siis mida selle teadmisega peale hakata? Tõde teavad ainult mängukarud, kes on aga vaiksed ja salapärased.